Ainulaadne maoori kultuurielamuse poolest on mari. Marae on kogukondlik ja püha kohtumispaik, kus pakutakse kõike alates söömis-, magamis-, usu- ja haridusvõimalustest. Läänelikult ei ole ühtegi võrdlust ega samaväärset hoonet, mis kapseldaks kõik need aspektid, mistõttu on marid tänapäevaste maooride jaoks nii ülitähtsad.
Kuid troopilises Vaikse ookeani ääres asuvad marid on vähem olulised, kuna ristiusu saabumine 19. sajandil nägi nende edukate kultuurikeskuste hülgamist ja hävitamist. Nagu maoori, mängivad marae - või Tonga mala'e ja samoa mala'e - oma kogukonnas valitsemise keskset rolli.
Orakei marae Aucklandis | © WikiCommons
Koloniaalaja eelsetel aegadel oli marae Aōtearoa (Uus-Meremaa) igapäevaelus kesksel kohal. Selgelt hõimkondlikud seltsid kogunesid sööma ja magama kõik sama katuse all. Tuumaperekonna idee oli olematu ja Māori tikanga (pärimus) kujutas endast kogukondlikumat eluviisi. Kui tuumaperekonna läänemaailma ideoloogiad rõhutavad iseseisvust, on maoori filosoofia ja laiemalt ka marae filosoofia juurdunud kindlalt vastastikuse sõltuvuse mõistesse. Kuid marae ei tegutse lihtsalt elamise keskusena, vaid ka vahendina vaimsete esivanematega ühenduses hoidmiseks. Whare tipuna kujundusele omane see mõte. Võite märgata, et iga mari kogu maal on nimetatud hõimuala kõige tähtsamate pealike järgi. Sellisena on Whare tipuna eristuv arhitektuur kavandatud selle esivanema sarnasuse kehastamiseks.
Koosolekumaja ees on koruru, nikerdatud esivanema nägu tähistama. Kaks allapoole jäävat pikka tala on maihi ja tähistavad relvi, mille otstes on esivanema raparapa ehk sõrmed. Talade toetamiseks on amo või jalad, mis hoiavad kogu hoone kinni. Lõpuks, kõrgel marae tipus seistes, on tekoteko ehk kuju, mis tähistab esivanemat kogu nende austatud sarnasuses.
Aucklandi sõja memoriaalmuuseumi näitusemarae sisevaade | © WikiCommons
Kuid marae väliskujundus on võrreldamatu selle sisemusega. Tukutuku ehk kootud paneelide ja nikerduste sees jälgige kogu hõimu ja nende esivanemate ajalugu Māori sümbololoogia kaudu, mis on omamoodi Euroopa vaip Vaikse ookeani lõunaosas. Mööda katust jookseb esivanema tahuhu ehk selg, mis hoiab koos whare tipuna kinni. Whare tipuna keskel seistes on aga poutokomanawa ehk esivanema süda. See tala mitte ainult ei mahuta kogu konstruktsiooni, vaid on esiisa süda. Laiendusena on see ka hõimu ja kogukonna süda ning tuletab meelde, et ilma ühtse südamelöögita ei saa olla kogukonda. Enamiku Aōtearoa ümbruse märade jaoks ei võimalda nad neil põhjustel kingi hoiatada kingades. See esindab esivanemate keha ja kui kandad kingse, samas kui nad lähevad oma kuju, oleks nende mana ja mauri tallamine.
Seoses maoori rändamisega 1960. aastate linnadesse ei ela maoorid enam peamiselt marae peal ja kuigi kogukondlik elamine on vähenenud, mängib marae endiselt märkimisväärset rolli tänapäevases maoori ühiskonnas. Marisid kasutatakse endiselt paljude kultuuriliste rituaalide, sealhulgas sünnipäevade ja pulmade jaoks, kuid kõige olulisem rituaal on tangihanga. Enamiku Uus-Meremaa maoori jaoks naasevad nad kahe päeva jooksul leinades oma mari juurde. Selle aja jooksul peab võõrustav hõim toitlustama tuhandeid inimesi, kes on reisinud, et oma austust avaldada. Külastajaid söödetakse ning varustatakse peavarju ja puhkevõimalustega. Kolmandaks päevaks on mari lastud inimese maha matta ja tagada kõigi vajalike protokollide ja rituaalide järgimine. Seega, kuigi marjad pole enam eelmisel aastal jõudsalt arenenud sõlmpunktid, on nad siiski maoori kultuurilise elujõu säilitamise oluline element.
