Michael Cacoyannis oli 20. sajandi üks silmapaistvamaid kreeka-küprose režissööre ning ülioluline Küprose kultuuri ja ühiskonna ning Kreeka klassikalise teatri suursaadik, keda ta jumaldas. Tema tähelepanuta jäetud klassikud väärivad ülestõusmist.
Michael Cacoyannis sündis Michalis Kakogiannis 11. juunil 1922 Küprosel Limassolis. Ta sündis jõukas ja lugupeetud keskklassi peres ning kasvatas Kreeka eksklusiivses õigeusu koolis, kus armus esmakordselt teatrisse ja kirjandusse. Tema müüdi, komöödia ja tragöödia vormide tühistamine loob tema elu, karjääri ja loovuse viisil, mida ta veel ei osanud ette kujutada.
Aastal 1939 saatis isa isa Cacaoyannise Londonisse, et astuda etteantud teele juristi ametisse. Lõpuks seadusest keeldudes ei suutnud ta loobuda oma kirest kunsti vastu ja otsustas õppida näitlemist Londoni kõne- ja draamakeskkoolis ning lavastamist Old Vic koolis.
Teise maailmasõja ajal leidis Cacoyannis tööd BBC kultuuriteenistuse kreekakeelsete kultuuriprogrammide tootmiseks. Varjunime Michael Yannis all sai ta 1940ndatel teatrinäitlejana kuulsust nautima, tema silmapaistvaim roll oli Albert Camuse Caligula kohandamise juht. Lõpuks, tundes, et tema anded sobisid paremini Briti filmitööstuses lavastamiseks ega suutnud tungida, rändas Cacoyannis 1952. aastal Ateenasse.
Tema esimene täispikk mängufilm Ateena tuuleiil ilmus 1954. aastal. See fantastiline lugu kujutas unistavat noormüüjat (Elli Lambeti), kes kaotab võidetud loteriipileti ja avastab romantikat selle otsimisel. See nomineeriti Cannes'i filmifestivalil kuldse palmi hulka ning Cacoyannis võlus publikut kogu 1950. aastate vältel, luues suurepäraseid Kreeka vinjeette nagu Stella (1955), Tüdruk mustas (1956) ja A Matter of Dignity (1957). Cacoyannise esimesed lavastamiskatsed olid kaasahaaravad katsed realiseerida kaasaegse Kreeka ühiskonna dünaamikat ja lõid talle järgmised näpunäited Euroopa kunstimajas.
Kuigi Cacoyannise oskus kaamera taga oli ilmne, jõudis ta oma tunnustatuima ja rahvusvaheliselt tunnustatud eduga kreeklase Zorbaga (1964) uutele kõrgustele. Cacoyannis lavastas, produtseeris ja kirjutas stsenaristi kuulsa Kreeka kirjaniku ja filosoofi Nikos Kazantzakise samanimelise romaani põhjal. Cacoyannis suutis kokku panna A-nimekirja cast’i, kus osalesid Alan Bates, Lila Kedrova ja Irene Papas, kuid tõeline staar oli Anthony Quinn. Quinn annab kustumatu etteaste alandliku talupoja rollis, kes õpetab tihedale inglise intellektuaalile joie de vivre tähendust. Tähistades Cacoyannise saabumist peavoolu, kandideeris kreeklane Zorba seitsme Oscari hulka, sealhulgas parim pilt ja parim režissöör ning viis koju parima toetava näitlejanna (Lila Kedrova), kunstilise suuna ja kinematograafia auhinnad.
Cacoyannis oli endiselt teatrisõber ja pärast edu Zorbaga lavastas ta Euripidese triloogia filmide kohandused koos omaenda Electra (1962), Trooja naiste (1971) ja Iphigeniaga (1977). See Kreeka tragöödiate triloogia nägi Cacoyannisit kõige loomingulisemalt.
Üks Cacoyannise märkimisväärsemaid teoseid oli Atillas 74: Küprose vägistamine (1975). Naastes oma Küprose juurte juurde, kirjeldab dokumentaalfilm 1974. aasta Türgi sissetungi Küprosele reaalse elu tragöödiat. Salvestades intervjuusid konflikti võtmeisikute, ohvrite ja põgenikega, püüdis Cacoyannise film tuua katastroofi ja tagakiusamise laiemale rahvusvahelisele publikule. Väljaspool sõna võtnud aktivisti viis Cacoyannise sotsiaalne südametunnistus selleni, et ta valis 1967. aastal Kreeka kuueaastase sõjaväehunta ajal vabatahtliku paguluse.
Pärast 1977. aastat langes Cacoyannis suhtelise varjatuseni. Režissööri swansong jõudis filmi "Kirsiaed" (1999). Ehkki kaugel tema parimatest töödest, on Anton Tškovi sünge jutu ümberjutustamine vene aristokraatliku perekonna laastavast staatusest siiski emotsionaalne. Cacoyannis suri juunis 2011; etenduskunstide meister, väärivad tema monumentaalseid filmitööstusi filmides mäletamist kui tema isiksuse väljendusrikkat pikendust, milles tema subjektide jumaldamist saab ekraanil tunda,
