Taslima Nasrin on Bangladeshi kirjanik, kes on kodumaale sunnitud nii hindu äärmusluse kui ka islamiterrorismi ähvarduste tõttu. Seda ajendas tema 1993. aasta romaan Lajja, mis kujutas sektilist vägivalda Bangladeshis.
Taslima Nasrini elu oli radikaalselt häiritud tema romaani "Lajja" avaldamisest, mis kutsus esile protesti- ja rahutustelaineid ning vägivalla ja hirmutamise kampaania tema vastu. Vaidlus tekkis seetõttu, et romaanis on kujutatud Bangladeshis moslemite ja hindude vahelist sektilist vägivalda ja eriti selle graafilist kujutamist hinduistide laialdase tapmise kohta pärast Babri Masjidi lammutamist Indias. Lajja, tõlkes „Shame”, on kirjanduslik protest sel ajal piirkonnas laialt levinud sektantliku vaenu ja eelarvamuste tõusva tõusulaine vastu, mis on pühendatud „India subkontinendi rahvale”.
1992. aastal Indias toimunud Babri Masjidi lammutamissündmus oli ainsas, õõnes, emotsioone õhutav sündmus, mille kaudu Indias võimule tulid hindude äärmuslased, mis lõpetas riigi ilmaliku kuvandi ja valitses partitsioonide eelse vaenu hindude ja moslemite vahel. Nasreeni romaanis kajastub see sündmus läbi Bangladeshi Dutta perekonna, kes tõlgendab sündmust erinevalt. Need on lõhestatud religioossete, sotsiaalsete ja majanduslike joonte järgi ja on seega kogu Bangladeshi ühiskonna mikrokosmos, kus lammutamise küsimusest sai poliitiline miiniväli, mille kaudu suured elanikkonna rühmad polariseerusid. Romaan seab kahtluse alla Bangladeshi inimeste sarnasused, kas nad tunnevad rohkem huvi oma sektiliste kogukondade suhtelise tähtsuse vastu või soovivad nad säilitada kogu Bangladeshi ühiskonna kogukondlikkust ning säilitada oma riigi imago sallivana ja rahumeelne rahvas.
Pärast Lajja avaldamist teenis Taslima Nasreen islami fundamentalistide viha nii oma riigis kui ka kogu kontinendil tervikuna. Tema raamat keelati Bangladeshis ja tema vastu anti välja Fatwa (usuline väljaanne), samal ajal kui Bangladeshi valitsus esitas talle süüdistuse islami laimamises.
Ta põgenes Bangladeshist, läks Prantsusmaale ja otsis poliitilist varjupaika. Ta keeldus vägivallaohtudest pettumast ja sai oma pehmelt öeldes sõnavabaduse ikooniks. Tema vaprus sellise laiaulatusliku hukkamõistu ja hirmutamise ees tegi temast kogu piirkonnas inimõiguste sümboli ja toetas kogu maailma inimesi võitluses fundamentalismi vastu.
Nasreen naasis subkontinenti 2004. aastal ja üritas asuda elama Kolkatasse, kuid teda ründasid taas fundamentalistlikud parteid ning ta oli sunnitud põgenema ja naasma läände. Ta on siiski olnud trotslik ja naasnud Indiasse, kuid on sunnitud asuma New Delhisse, kuna Lääne-Bengali valitsus ei luba teda riiki siseneda. Ta on jätkanud nii romaanide kui ka kriitiliste teoste avaldamist ning kogu maailmas fundamentalismi ja sõnavabaduse vastu võitlemise kampaaniat.
