Keegi ei saa eitada burleskimaailma võlu ja võlu, seda kummaliselt sätendavat iha, meelelahutuse ja kunsti hübriidi; kus etendusmeistrid soovivad. Pole üllatav, et see on pikka aega hõivanud koha kultuurikaanonis ning nagu fotograafi Matilda Temperley ja kirjaniku dr Kaitlyn Regehri uus raamat illustreerib, võrgutab see ikkagi tänapäeva maailma.
Igal aastal kutsuvad Las Vegases kokkutulekud, mille nimi on „Burlesque Hall of Fame Reunion”, burleska maastiku kangelannad; need naised on endise Eksootiliste Tantsijate Liiga (mis sai alguse 1955. aastal) liikmed ja igal aastal ühinenud nad esitavad oma vanade rutiinide paremikku - mõned neist on üle 50 aasta vanad - peaaegu 1000 naise publikule kogu vanusespektrist.
Foto: Matilda Temperley
Viimase viie aasta jooksul on Kaitlyn ja Matilda sellest stseenist vaimustunud - viis, kuidas naised, keda ühiskonna diktatuuristandardite järgi peeti “sellest möödas”, tähistasid ennast ja oma kunstivormi. Raamatus on siiski rangelt arvestatud sellega, kus burlesk istub pornograafia ja laiema seksitööstuse kontekstis; seda ei lihtsustata naiste mõjuvõimu suurendamise narratiivina, selle asemel pakutakse mitmekesist valikut visuaalseid ja kirjutatud portreesid, mis pakuvad värsket, kirjeldamatut ja otsest lugu burleskist ja selle kohast naiste sageli lahti ütlemata ajaloos.
Neo-burleskiline taaselustamine
Huvitav on see, et väljaanne tuleb ajal, mil neo-burlesque naudib põnevat taaselustamist. 1990ndate alguses hakkasid New Yorgi kunstnikud seda uurima kui esinemismehhanismi. Värske huvi langes kokku ka Giuliani kampaaniaga sulgeda Manhattanil stripiklubid. Nagu Kaitlyn märgib, esindasid burleskid „koorimise ajaloolist puhkust“. Ta jätkab: "enamik neist asutamistetendustest olid üsna transgressiivsed ja tõukasid väidetavalt nii erootilise meelelahutuse võimalusi kui ka etenduskunsti elemente". See oli digitaalajastut takistanud liikumine, sillutades aktivistidele teed viisil, milles meedium vaidlustas stereotüübid ja õhutas vestlusi naiste kehade ümber.
Foto: Matilda Temperley
