Soome Venemaalt iseseisvuse väljakuulutamist, mis leidis aset 100 aastat tagasi 6. detsembril 1917, aitasid mitte ainult poliitilised jõud, vaid ka kunst, õhutades elanikkonna soomemeelset suhtumist. Soome kino algusaastad andsid sellele suure panuse ning kuldajastu aitas järgnevatel aastatel hoiakut säilitada. See on kogu lugu.
Algusaastad
20. sajandi alguse lahing Soome iseseisvuse eest langes kokku kino arenguga. Soome kohanes kiiresti kunstikeskkonnaga: esimene kino avati Helsingis 1904. aastal ja esimesed filmid tehti samal aastal Soomes. Esimene Soome filmistuudio, Atelier Apollo, asutati 1906. aastal ja tootis ajavahemikul 1906–1913 üle 100 lühifilmi. Soomes tehti aastatel 1914–1917 350 filmi, neist 28 täispikka filmi.
Atelier Apollo näitlejad 1910. aastal © Rootsi Rootsi Kirjanduse Selts / Flickr
Soome varase kino kinnistas muust maailmast varakult see, et riik oli endiselt suuresti välise mõju eest kaitstud. Kui varajane Hollywood oli täis glamuurseid filmitähti, kauneid kostüüme ja keerulisi komplekte, keskendus varane soome film peamiselt tavalistele maarahvastele, kes moodustasid sel ajal ikkagi suurema osa Soome elanikkonnast. Filmides tutvustati elatud karme olusid, nende igapäevaseid võitlusi ja Soome maapiirkondade ilu (isegi kui see oli veel enne värvi- ja HD-kaameraid). See meeldis soomlastele väga ja mõnda filmi nägi veerand riigi elanikest.
Nii nagu Savonlinna ooperifestival, pöördus ka Soome kino oma vaatajate poole, tootes filme pigem soome keeles kui rootsi või vene keeles. Enamik nende süžeedest oli kohandatud soome näidendite või romaanide põhjal, eriti Aleksis Kivi, autori, kes aitas suuresti kaasa Soome iseseisvusliikumisele, teoseid. Selle ajastu kõige kuulsamad filmid on The Soons, esimene Soomes tehtud mängufilm ja Sylvi, mis oli kohandatud Soome kirjaniku Minna Canthi näidendi järgi, kuid on kahjuks nüüd kadunud.
Minna Canth, “Sylvi” autor © WikiCommons
1916. aastal keelati Soomes filmimine viimasel kraavikatsel riiki “venestada”, kuid varasemad filmid olid juba oma mõju avaldanud. Nad olid aidanud soome keelt ja kultuuri paremini väärtustada, mis aitas kaasa riigi iseseisvumisele 1917. aastal.
Kuldajastu ja iseseisvusejärgne aeg
Isegi pärast Soome iseseisvumist ja sellest tulenevat kodusõda olid pinged Soome valgete ja vene punaste vahel endiselt suured. Pidevat hirmu tekkis järjekordse Venemaa ülevõtmise ees, mis sai teoks, kui Venemaa 1941. aastal Soome tungis.
Kui Soome kino jõudis oma tõelisse kuldajastu ja „talkie” võimust võttis, jätkasid filmid leegitsevat soomemeelset suhtumist. Suomen Filmi üks juhte Risto Orko oli kindel Soome natsionalist ja aktivist, kes tegi palju filme, milles venelasi kujutati kaabakateks ja soomlasi julgete kangelastena. Kõige tähelepanuväärsemad on natsionalistlikke laule sisaldav isamaaline soe film Jalaväelase pruut ja Veebruari manifest, mis võttis iseseisvusliikumise õhutanud juhtumist uskumatult vene vastase vaate. Tänapäevast vaatevinklist vaadatuna võiks neid filme pidada propagandaks ja mõned neist keelati hiljem, kuid need olid siiski olulised tollase soomemeelse hoiaku hoidmisel.
Ikka jalaväelase pruudist © WikiCommons
