Feministliku kunsti ilmumine Eestis 1990ndatel oli sügavalt seotud naiste muutuva rolliga selles postsovetlikus rahvas. Inspireerituna pikaajalistest angloameerika ja põhjamaade feministlikest kunstipraktikatest avas grupp Eesti kuraatoreid väravad marginaliseeritud rühmade kunstiliseks väljendamiseks ühiskonnas.
Ideaalne nõukogude naine | © Ignatiy Nivinskiy / WikiCommons
1970. aastatel, kui sellised kunstnikud nagu Judy Chicago ja Martha Rosler õhutasid oma tugevalt feministliku kriitikaga lääne kaasaegse kunsti diskursust, toetasid naiste esindatused Eesti kunstis jätkuvalt riigi ideaale. Eesti sotsialistliku realistliku kunsti kõrgelt jõustatud ideoloogia võimaldas kujutada ainult naisi, kes töötavad Nõukogude riigi ühiseks hüvanguks.
Eesti naissoost naine polnud sale ja lubav koduperenaine, keda lääne feministid üritasid eitada, vaid tal oli tugev kehaehitus ja ta töötas traktoristi või piimatöötajana Nõukogude riigi teenimiseks. Tema koduperenaise ja töölise kahetine roll pani ta kodu ja põllu orjaks, eemaldades isikliku identiteedi kollektiivse kasuks. Raudse eesriide langemisega 1980ndate lõpu poole ja seega ka sotsialistliku realismi allakäigule nähti kõiki selliseid soolise esindatusega seotud kunstilisi katseid värske õhu hingetõmbena ja väljendusvabaduse näitena.
Seetõttu oli äsja vabastatud 1990ndate Eesti viljakas territoorium feministliku dialektika tekkimiseks kunstis. Ehkki feminism oli Eestisse jõudmise ajaks rahvusvaheliselt seisnud teema, tegi feministliku arutelu ja ühiskondlik-poliitiliste muutuste sügav seos Eesti olukorra ainulaadseks. Selleks, et naised saaksid luua kunsti, mida ei peetud rangelt naiselikuks, peaksid nad looma soolise positsiooni.
Naised, minge ühistutesse © Ignatiy Nivinskiy / WikiCommons
1995. aasta näitus EST.FEM oli esimene väliselt feministlik näitus, mida korraldati riigis ja mis pakkus platvormi kunstnikele, kes tegelevad feministliku praktika kõigi lähenemisviisidega. Projekt oli kaks aastat kestnud naiste kunstnike vahelise arutelu kulminatsioon. Kui paljud näitusel osalenutest otsustasid uurida naise keha, psühholoogiat ja naiste ees seisvaid probleeme, siis teised tegid tööd soot ümbritsevate ideede dekonstrueerimiseks. EST.FEM tõstatas sellised küsimused keset nende arutelude täielikku puudumist Eestis ja temast sai oluline feministliku kunsti tuleviku lähtepunkt.
Feministliku väitluse olulisus Eesti jaoks on tihedalt seotud eesti nüüdiskunsti arenguga. Enne 1995. aastat koosnes suurem osa riigi kunstiloomingust natüürmortide maalidel, maastikel või tähtsate ametnike portreedel. EST.FEM algatas mitte ainult uusi arutelusid, vaid tähistas ka uue meedia tekkimist. Siis on võib-olla üsna kõnekas, et riigi kõige uuema paviljoni jaoks 2011. aasta Veneetsia biennaalil jookseb feministliku praktika kaja läbi Eesti panuse üritusele.
Kunstniku Liina Siibi väljapanekut rahvusvahelise kunstikogunemise 54. väljaandeks võib pidada eesti feminismi pärandi osaks. Filmis "Naine võtab vähe ruumi" ühendas Siib korteri kuus tuba foto-, video- ja installatsioonitööde abil, mis käsitlesid naisi ümbritsevas idees ühiskonnas ja naise levinud kujutamist kaasaegses kultuuris. Näituse pealkirjaks olev töö oli fotoinstallatsioon, milles kunstnik jäädvustas oma töökohas erinevaid naisi. Küsitletud naised esindavad klassi ja vanuse täielikku kihistumist. Naine võtab vähe ruumi vastab mitu aastat enne teose loomist ühes Eesti ajakirjas esitatud väitele, milles kolumnist väitis, et naised vajavad ametite läbiviimiseks vähem ruumi ja väärivad seega vähem palka. Siib seab oma näituse kaudu kahtluse alla sotsiaalsed süsteemid, mis struktureerivad selle teema mõistmist ja võimaldavad selliseid ideesid levitada.
Liina Siibist | Viisakalt WikiCommons
Muude näituse tööde hulka kuulus videoinstallatsioon Averse Body (2007), milles prostituute filmiti öösel pealinnas. Kaamera filmib neid auto seest ja vaatab läbi akna iga töötava tüdruku juures. Naistelt küsitakse, kuidas nad oma kehasse tunnevad, kuidas nad usuvad, et kliendid neid tajuvad ja kas nad muudaksid nende väljanägemist, kui selleks võimalust antakse. Unsocial Hours (2011) uurib rutiinitunnet naiste töö- ja ühiskonnaelus, keerates kaamera naistele, kes tegelevad odavate küpsetiste müümisega hilistel õhtutundidel ja varaste hommikutundideni väikestes kioskites rongijaamades või haiglates.. Selles teoses ja kogu näituse vältel uurib kunstnik aja tsüklilist olemust, kuna see on seotud tema teemadega. Naisi korratakse harjumuspäraselt, et rõhutada nende varjatud edusamme.
Ehkki Siibi loomingu lähtepunkt võib leida Eesti feminismist, on tema praktika pigem ambivalentne kui poliitiline. Tema teosed pole kriitilised, vaid uudishimulikud. Praegune hetk võimaldab vähem soost perspektiivi ja passiivsemat vaatluskeskkonda. Eesti kunsti areng viimase kahe aastakümne jooksul on selle ametlikust vaatenurgast eemaldanud, kuna see kuulub globaalse kaasaegse kunsti katusse.
Autor Ellen Von Wiegand
