Sarja “20 alla 40-aastase kirjandustõlkija” raames intervjueerisime hispaaniakeelse kirjandustõlgi Heather Clearyt.
Spetsialiseerub: kaasaegsele ja kaasaegsele Ladina-Ameerika kirjandusele
Värsked tõlked: Oliverio Girondo (Argentina) luuletused lugemiseks tänavaautol; Sergio Chejfec (Argentina) pimedus
Klassiväline: asutas Buenos Airese ülevaate
Loe: „Surnute hulgas” Kuuba kirjaniku Ernesto Hernández Busto novell
Mida te praegu tõlgite?
Raamat, mille kallal praegu töötan, on Mehhiko kirjaniku Martín Solarese raamat „Ära saada lilli”, mis on poliitiliselt kokkuhoidev narco noir, mis on seatud väljamõeldud linna La Eternidadis, politsei korruptsiooni ja kartellivägivalla taustal. Mul on olnud suurepärane aeg sedalaadi kirjutamise rütme ja pöördepunkte uurida, eriti seetõttu, et romaan puruneb detektiivse väljamõeldise tavadega mõnel huvitaval viisil. Pärast seda olen Mehhiko kirjaniku Mario Bellatini proua Murakami aias Phoneme Media jaoks ja argentiina kirjaniku Roque Larraquy filmis Madrivore Coffee House Pressis.
Millist lähenemist või protseduure te tõlkimisel kasutate?
Raamatute kaupa on see erinev: mõnikord loen kõigepealt tõlke ümber (ootan huviga Larraquyt, mis annab mulle vabanduse kaevata sügavale Itaalia positivistide kooli asutaja Cesare Lombroso imelikku maailma) kriminoloogia), muul ajal hüppan kohe sisse. Üks asi, mida teen, on alati välja mõelda, millise ruumi raamat oma kirjanduslikus päritolusüsteemis hõivab, ja siis taasloomine, et suudan läbi viia väga ebateadusliku protsessi triangulatsioon. Kui see on väljamõeldis, otsin teisi teoseid, millega raamat võiks vestelda, žanriliste tavade järgi, mida see kas vastu võtab või põgeneb; kui see pole mitte väljamõeldis, siis proovin selle argumenteerimisstiili, formaalsuse taseme jms kokku tõmmata. Lõpuks saate midagi sellist, nagu kogu asja üle viimiseks. See protsess on luulega tegelemisel pisut delikaatsem, ehkki ma ei nõustu arvamusega, et luule erineb tõlkimisel radikaalselt proosast ja kindlasti mitte sellest, et see oleks tõlkimatu. Kõik pole tõlgitav - just see teebki selle lõbusaks.
Milliseid teoseid või piirkondi teie poole tõmbate?
Nii lugeja kui ka tõlkijana armastan ma raamatuid, mis on sõlmelised ja mingil moel tumedad; kui seal on mõni hetk kuiv huumor, on kõik parem. Need pole muidugi rasked ja kiired reeglid; mõnel mu lemmiktõlkeprojektil pole selle kirjeldusega midagi pistmist olnud.
Kes või millised on mõned tõlkimata kirjanikud või teosed, mida soovite inglise keeles näha? Miks?
Norah Lange! Ta oli tuntud oma peene, terava luule ja proosa poolest, aga ka nii, nagu ta kinnitas end Buenos Airese 1920. ja 30ndatel traditsioonilises avangardi kirjandusmaastikul; teda on ajaloolises ülestähenduses varjutanud siiski tema ringis olevad mehed (em, Borges). Ta oli abielus ka Oliverio Girondoga, luuletajaga, keda olen aastaid uurinud ja tõlkinud, nii et võiks öelda, et majapidamine on natuke minu kinnisideeks muutunud.
Millised on huvitavamad kirjanduslikud arengud teie tõlgitud keeles või piirkonnas?
Väli on natuke liiga suur ja mitmekesine, et teha mingeid üldisi väljaütlemisi, kuid viimasel ajal on biopoliitikas olnud tõesti mõndagi huvitavat: mõtlen Martín Felipe Castagneti suvelavastusest (tr. Frances Riddle) ja Samanta Schweblini filmist Fever Dream (tr. Megan McDowell), mida on nii võimatu klassifitseerida kui ka hädavajalikku lugemist.
Mis on hiljutine tõlkeväljakutse, millega te silmitsi seisite?
Proovin panna hullumeelseid gangsterimonikereid kõlama inglise keeles ähvardavalt.
